Enteraalset toitmist nimetatakse ka sonditoiduks. Enteraalne toitmine tähendab toidu viimist sondi kaudu makku või peensoolde vedelal kujul. Kasutada võib järgmisi sondi kaudu toitmise vorme
- sond viiakse ninaneelu kaudu makku või peensoolde – sellist sondi kasutatakse tavaliselt lühikest aega
- sond viiakse makku või peensoolde stoomi kaudu, mis avaneb kõhule – säärane sond valitakse tavaliselt pikaajaliseks kasutamiseks või patsientide puhul, kes ei talu ninaneelu sondi
Kui sond on viidud makku, võib selle kaudu toitu manustada pidevalt või portsude kaupa mitu korda päevas. Peensoolde viidud sondi kaudu manustatakse toitu pidevalt. Saadaval on erinevad lahused. Mõned tagavad täieliku toitmise, teised sisaldavad teatud toitaineid. Valitakse lahused, mis vastavad patsiendi vajadustele. On olemas ka lahused patsientide jaoks, kes põevad lisaks muid haigusi, näiteks suhkurtõbe.
Enteraalselt toidetakse mõnikord ka siis, kui patsient on võimeline väikseid koguseid suu kaudu sööma, kuid ei saa sel viisil piisavalt toitu. Patsient võib jätkata söömist või joomist olenevalt oma seisundist ning sonditoit tagab vajalike kalorite ja toitainete tasakaalu.
Enteraalne toitmine võib sobida patsientidele, kelle seedetrakti talitlus on säilinud. Enteraalse toitmise puhul kasutatakse toidu seedimiseks magu ja/või soolestikku. Enteraalselt võivad toituda patsiendid, kellel on pea- või kaelapiirkonna vähk või seedetrakti vähk ning kellel keemia- ja kiiritusravi põhjustab kõrvaltoimeid, mis piiravad söömist või joomist.
Enteraalne toitmine ei sobi patsientidele, kelle magu ega soolestik ei tööta või on eemaldatud
- soolesulgusega patsiendid
- patsiendid, kellel esineb tugev iiveldus, oksendamine ja/või kõhulahtisus
- patsiendid, kelle vereliistakute ehk trombotsüütide arv on väike
Enteraalne toitmine võib jätkuda pärast haiglast lahkumist. Kui enteraalne toitmine on osa patsiendi ravist pärast haiglast lahkumist, õpetatakse patsiendile ja tema hooldajale vajalikke toitmisvõtteid.
