Kuidas ise jaksaks

Kõik plaanid jooksid karile – nad said uue kuju. Sellele vaatamata tuli iga päevaga jälle silmitsi seista. Need tuleb võtta vastu sellistena, kui nad tulema on määratud. Neist tuleb  oma võimaluste piires teha head päevad.

 

Hommikud algavad valutavate silmadega, mu voodi jalutsis ripub paberileht tekstiga: Uudishimust jaksan tõusta sellelgi hommikul.

Hommikuste ahistuse peletamiseks ja hirmu võitmiseks olen õppinud kohe hommikul ärgates mõtlema esmajärjekorras sellele, milliseid toredaid ja argirutiinist erinevaid asju sellesse päeva mahuks või mida võiksin endale ise tegevuseks välja mõtelda ja sellest rõõmu tunda.

 

Paljud suudavad toime tulla palju raskemategi olukordadega, kui nad ise iialgi oleksid uskunud suutvat. Toimetulekuviise on mitmeid. Mõistvad kuulajad aitavad edasi minna, kuid inimene soovib ikka aeg-ajalt olla ka omapäi, oma mõtetega. Mõni mõtleb mõtteid ja tundeid lahti kirjutades, mõni liikudes. Mõnele on usk suureks toeks. On oluline oma rasked tunded ära tunda, tunnistada ja üritada nendega silmitsi seista: ahistus, kurbus, hirm, pettumus ja viha, süütunne. Nende tunnete kogemine on loomulik, sest lähedane inimene võib tunda süütunnet seetõttu, et on ise terve, või viha seetõttu, et haigus seab piire ja muudab ka tema elu.

Olen kujundanud endale kindla sõpraderingi. Me vajame üksteist nii elu kurbuses kui rõõmus. Tahaksin aidata oma saatusekaaslasi, et nad jaksaksid, ometigi  ei ole mul selleks jõudu…

Üksindus teeb nii haigete kui nende lähedaste olukorra raskemaks.

Üksildane võib olla mitmel viisil. Mõnel meist ei ole ümber just palju sõpru ja sugulasi, mõni võib jääda üksi ja tunda puudust mõistvast ja hoolivast lähedasest, kuigi tema ümber on hulgaliselt inimesi. Tõsine haigus võib perekonnas tekitada olukorra, kus kõik loodavad ja ootavad saavat tuge teistelt, kuid kellelgi ei ole jõudu seda tegelikult ka anda. Pettumusest võivad sündida riiud, süüdistused ja nii võib igaüks tunda, et ta on jäetud üksi. Suutmatus oma tunnetest rääkida võib viia selleni, et oma tunded suunatakse moel, mis kutsub esile inimesele tavalises olukorras üldse mitte omast käitumist, näiteks vägivaldsust. Leevendust rasketele tunnetele on hea otsida asjadest, millega on nende abistava olemuse tõttu kogemus varasematest aegadest.

Meie kõigi võimetel on piirid, igaüks vajab mingil eluperioodil teiste inimeste tuge. Kui kriis ja häda on kõige suurem, on igaühel meist õigus nii mitmele abistavale käele kui vajame, et meid sellest raskest ajast läbi aidata. Oleks hea kui pereliikmed leiaksid abi ka väljastpoolt perepiire – sõpradelt, abistamiseks loodud professionaalidelt või kriisitelefonilt. Ahistustunde ja valu jagamine aitab, rääkimine kergendab.