Paarisuhe

Katsin kõik peeglid linadega ja nutsin. Olin vihane. Ta oli alati mu rindu armastanud. Mul oli hirm. Mis saab nüüd edasi? Tundsin end olevat poolik, vaid poolnaine. Uskusin, et mu mees ei taha armatseda naisega, kelle on vaid üks rind.

Ma ei küsinud temalt midagi, ma otsustasin tema eest. Pakkisin end sisse omaenda halba olemisse, oma rikutusse…Ei olnud enam ei hellust ega armastust, sest keeldusin sellest. Ma põgenesin. Olime mõlemad üksildased. Isegi saunas käimine ei tundnud üksi olevat see, mis varem.

Ta austas mu kurbust ega söandanud läbi murda minu ehitatud müürist, ei söandanud tulla küsima, rääkima, lohutama. Mõlemal oli paha olla.

Siis see juhtus. Ei mäleta enam täpselt, kuidas. Äkki lihtsalt hakkasime rääkima. Nutsime koos. Istusime lähestikku ja rääkisime teineteisele oma tunnetest. Olime olnud tegemas suurimat viga: kasvamas teineteisest lahku vaid selle tõttu, kumbki ei rääkinud. Hellus ja armastus ei olnudki olnud hävinud. Ta armastas mind ikka veel!

 

Haigestumine vähki ja vähiravi mõjutab sageli inimese välimust ja tema seksuaalsust, selle kaudu  aga paarisuhteid ja seksuaalelu.

Muutused on eelkõige seotud haigestunud inimese enda seksuaalse minapildiga.Sageli muutub see raviga, näiteks mingi organi eemaldamisega seoses. Haigusega kaasneb sageli ka enesehinnangu järsk langus. Kõige eelneva tulemusel võib haigestunul olla raske määratleda end naisena või mehena. Ta võib tunda, et on inetu või ebameeldiv. Inimene võib tõmbuda isolatsiooni, tõmbuda tagasi paarisuhtes ja mitte lasta kedagi enda lähedale: ei hingeliselt ega füüsiliselt. Tihti on aeg parim ravim ja varem või hiljem olukord normaliseerub. Samas on aeg see, mida võib kuluda kuude kaupa, vahel rohkemgi. Paari “tervel” poolel peab nüüd olema piisavalt kannatlikkust ja õiget arusaamist teise olukorrast. Vaja on ka, et oma armastust ning toetust suudetakse väljendada. Parim viis toetamiseks on kinnitus sellest, et haigestunud inimene on ikka seesama inimene, naine või mees. Et tema naiselikkus või mehelikkus on säilinud: ta on endiselt ihaldatav, oluline ja armastatud.

Haiguse algusperioodi kriisis on loomulik, et haigestunu valmisolek ja vajadus seksuaalelu elamiseks alaneb märgatavalt. Ta vajab oma jõudu selleks, et tulla toime oma haiguse ja selle raskeloomulise raviga. Sageli ollakse eelarvamusel, et seksuaalelu elamine raske haiguse ajal ei ole sünnis või on kogunisti keelatud. Tõsise haiguse ja seksuaalsuse ühendamine võib tunduda eriti ahistav, kui inimese kasvatus ja hoiakud on kujundanud temas teadmise seksuaalsusest kui millestki keelatust.

Teisalt on ka inimesi, kelle seksuaalne aktiivsus haiguse ajal kasvab märgatavalt. Neile pakub seksuaalne lähedus tuge ja lohutust. Seksuaalsusega kogetav elujõud peletab haiguse ja surmaga seonduvad mõtted.

Soovimatus seksuaalsuheteks võib olla paarisuhetes probleem. Oma keha on siiski meie isiklik omand ja kedagi ei saa seksuaalsuhtesse sundida. Kui kriisi ajal sunnitakse inimest seksuaalsuhtesse astuma, võib tulemuseks olla paranematu kahjustus, mis võib paarisuhtele lõplikult saatuslikuks saada. Oluline ja hea moodus toetamiseks ja oma tunnete väljendamiseks on füüsiline lähedus, lähedalolek ilma seksuaalvahekorrata. Nii võib pakkuda ja saada lohutust ning tugevdada jõuvarusid. Paarisuhtes on oluline usalduslik teadmine, et teineteisele võidakse läheneda ka ilma et teine pool sellest tulenevalt nõuaks seksuaalset lähedust juhul, kui mõlemad selleks valmis ei ole. Teisalt on taas tervel osapoolel õigus seksuaalsele rahuldusele. Koos võib leppida kokku ka selles, et eneserahuldamine tunnistatakse paarisuhte loomulikuks osaks. Nii võib seksuaalsete soovidega osapool “lubatud moel” rahuldada  oma vajadusi seda häbenemata ja varjamata. Eneserahuldamine on hea, turvaline, tervisele kasulik ja lubatud viis saada üle rasketest olukordadest paarisuhetes või muudel eluperioodidel, kui tavapärased seksuaalsuhted ei ole võimalikud.

Vähk ja vähiravi põhjustavad ka seksuaalsuse funktsionaalseid häireid, seda nii mehel kui naisel. Enim esineb limaskestade kuivust ja valulikku tundlikkust, mis põhjustab suguühtes valulikkust, teisalt esineb ka näiteks tundetust emaka piirkonnas. Meeste probleemid on enamasti seotud erektsiooniga, ulatudes ajutistest kergetest erektsioonihäiretest impotentsini. Nii naistel kui meestel võib esineda ajutine võimetus saada lapsi, mõnel juhul osutub laste saamine võimatuks kogu elu vältel.

Meie kultuuris on tugevalt juurdunud usk ja teadmine, et isegi paarisuhtes olevate inimeste vahel ei ole sobiv rääkida avameelselt nende seksuaalsust puudutavatest asjadest. Õnneks on selles suhtes näha selgeid muutuse märke ja noorematesse sugupõlvedesse kuuluvad inimesed on omavahel avatumad. Vahel juhtub, et arsti ja  teistelt kliiniku töötajate pakutav informatsioon ei ole piisav. Alati on erandeid ühes ja teises suunas. Avameelse keskustelu võimatus teeb seksuaalsust ja seksi puudutavatest muredest ülesaamise ja probleemidele lahenduste leidmise raskeks ning see võib viia välja olukorrani, mil puudub ka julgus minna otsima abi olukorra lahendamiseks.

Sageli oleks vastus ometi kergesti leitav ja probleemid lahendatavad. Kõigist seksuaalsust mõjutavatest ravi ja selle kõrvalmõjusid puudutavates küsimustes on inimesel õigus küsida ning saada informatsiooni oma raviarstilt ja teistelt kliiniku töötajatelt. Ilma tõest teadmist omamata on seksuaalsust mõjutavaid tegureid raske mõista ja ka sellest oma partneriga rääkida. Alati tasub ravi käigus ja järelkontrollis asjad kõne alla võtta ning julgelt küsida. Abi ja lahendusi on mõttekas otsida julgelt ja valehäbi tundmata, sest probleemid omaenda seksuaalsusega ning selle mõju paarisuhtele alandavad elu kvaliteeti, kui samas tasakaalustatud mina ja toimiv paarisuhe lisavad ellu positiivset jõudu.