Rollid perekonnas

Tõsise haiguse tähendus perekonnale on erinev ja sõltub sellest, millist arenguperioodi konkreetne pere läbib.  Palju loeb ka see, kes pereliikmetest haigestub. Isa või ema haigestumisele  koolieelses eas lastega peres lisandub mure laste eest hoolitsemise pärast. Peres, kus lapsed on juba täiskasvanud ja perest iseseisvasse ellu lahkunud, on mure suuremal määral abikaasade vaheline asi.

Tihti tähtsustuvad pereliikmete väljakujunenud ülesanded haigusega seoses või siis muutuvad kogunisti. Majanduslik vastutus, laste eest hoolitsemine ja paljud muud asjad saavad uue tähenduse. Keegi pereliikmetest võib kergesti sattuda olema vastutav selle eest, et kõik praktilised asjad laabuksid. Võib juhtuda, et tema on see, kes on toeks teistele pereliikmetele, peab sidet inimestega väljaspool perekonda ja teisendab kogu ahistuse, mida ta tunneb, praktilisteks askeldusteks ja jõuressursiks. Kui haiguse venib, võivad rollid taas muutuda. Pereliige, kes oli alguses olnud tugev, võib nüüd vajada ise tuge ja vastupidi. Vahel juhtub, et hoopis vähki haigestunud pereliikmest saab perekonna “tugev” inimene. On oluline meeles pidada, et ka tugeva inimese rollis olev pereliige vajab tuge ja mõistmist, võimalust olla nõrk, seista silmitsi omaenda hirmude ja kurbusega selleks, et jaksata edasi minna ja oma eluga toime tulla.

Kui vanavanemad on hea tervise juures ja nendega on olemas toimiv suhe, saab vanaemast-vanaisast sageli peret toetav ressurss. Kui peres on lapsi või noori, kes on isa või ema haiguse ajal valmis kandma vastutust pere toimetuleku eest, võib rollijaotus kergesti “peapeale” pöörata. Keegi lastest satub vanema rolli. Vahel on see otstarbekas ja vältimatu. Sel juhul on oluline rääkida avameelselt sellest, mida tähendab tõsiasi, et sel lapsel on hetkeolukorras tavalisest rohkem vastutust ja kohustusi. Samuti on oluline kanda hoolt selle eest, et laps või noor saab ise piisavalt tuge ja võimalusi oma tundeid välja elada.