Surm

Muidugi valdasid mu meeli mõtted surmast. Tahtsin surmast rääkida, kuid ei leidnud kedagi, kes oleks minuga sellel teemal rääkinud. Tahtsin saada oma asjad enne surma korda aetud.

 

Kui haigus on parandamatu, ollakse ühel hetkel silmitsi teadmisega peatsest surmast. Sellest on üldiselt raske rääkida. Sageli jäävad inimesed oma surmamõtete ja kurbusega üksi.

Surmast rääkimise teeb raskeks üheltpoolt hirm lähedase inimese kaotamise ees, teiselt poolt aga mõte omaenda surmast. Keerukust lisab seegi, et sageli on mõtted lähedase surmast üksteisele vastukäivad. Tihti soovime – ühelt poolt, lähedase valudeta surma, teisalt aga et ta elaks võimalikult kaua. Loobumine on seda raskem, mida lähedasem haigestunud inimene on. Väga tihti arvatakse, et surmast rääkimine võib haiget solvata, talle valu teha, justkui see oleks see sama, mis tema surma soovimine või ootamine.

Kui haige ise annab märku, et ta tahab surmast rääkida, oleks hea, kui tema juures oleks keegi, kes julgeb sel teemal rääkida, julgeb rääkida surmaga liituvatest tunnetest, hirmudest ja praktiliste asjade korraldamisest. Juhul, kui haiget hooldab kodus keegi lähedastest, on üsna loomulik, et päeva tavaliste tegemiste käigus ning puhkehetkedel meenutatakse minevikku. Sel moel võib avaneda võimalus ka surmast rääkimiseks: paljud meist on kunagi minevikus kaotanud oma lähedase inimese. Siiski ei saa kedagi surmast rääkima sundida, kui ta ise selleks valmis ei ole. Sama kehtib ka lähedaste kohta. Juhul, kui surmast rääkimine tundub ülejõu käiv, ei pea end selleks ka sundima.

 

Jaa, me rääkisime surmast, rääkisime uskudest ja matustest. Kuid mida lähemale vältimatu tuli, seda enam teemasid jäi jutuajamisest välja. Nii palju jäi kokku leppimata, selgitamata ja ütlemata…