Toetuse pakkumine kriisiolukorras

Mistahes viisil inimene kriisiolukorras ka ei reageeriks, on turvaliste ja tuge pakkuvate omaste või sõpradega rääkimise võimalus tavaliselt suureks toeks. Mitte alati ei ole selliseid inimesi läheduses siis, kui neid vajatakse. Sel juhul on hea, kui saaks pöörduda kas vabatahtlike abistajate või vastava ala professionaalide poole. Hästi võib mõjuda ka samasuguseid kogemusi omavatest inimestest moodustatud rühmade koosviibimistel osalemine. Tõsise haiguse tõttu võib kriisi sattuda nii haigestunud inimene kui ka tema lähedased. Kui soovitakse olla toeks kriisis olevale inimesele, peab pidama meeles, et toetada saab inimest ainult temale sobivatel tingimustel ja temale sobivas rütmis. Kriisist väljatulek vajab aega. Parim viis aitamiseks on olla inimese jaoks olemas, olla valmis teda kuulama. Asjadest peaks rääkima võimalikult ausalt, ometi mõistes, kui õrnade ja valusate teemadega on tegemist. Jutuajamiste olemus ja keskkond peab olema turvaline ja toetav. Selles peab olema ruumi paljudele erinevatele tunnetele ahistusest, hirmust ja vihast kuni lähedustunde, lootuse ja armastuseni. On parem julgustada kriisi läbivat inimest rääkima oma tunnetest korduvalt, kui püüda panna teda unustama raske olukord ja mõtlema millelegi muule. Nutminegi ei ole ohtlik, vaid kergendust pakkuv ja kriisi lahenemist soodustav.

Asjade aus käsitlemine nõuab ka kuulajalt vaprust, et omaenda tunnetega silmitsi olla. Kui mõned asjad tunduvad liiga rasked, on hea seda ka avameelselt tunnistada.

Vahel ollakse pettunud, kui haigestunud inimene ei suhtugi pakutavasse abisse oodatud viisil, vaid tõrjub abi või tõmbub omaetteolemisse, kuigi lähedased üritavad teda parimal moel toetada, kuulata ja aidata. Hoolimine ja toetus ei lähe sellegipoolest raisku. Paljud oma kriisist väljatulnud inimesed räägivad hiljem, et mäletavad tänulikult neid, kes suutsid pakkuda oma armastust ka siis, kui nemad ise jaksasid armastuseks kõige vähem põhjust anda.

 

Igaüks kaalub oma muresid ja vastupidavust oma jõuvarude ja varasemate kogemuste järgi.

See, kes suurest murest midagi ei tea, eksib tihti, pidades väikest suureks.

Olen õppinud elama päevhaaval, elama tänase päeva muredega täna, homse jaoks jäägu homse mured.