Maovähi riskitegurid

Kuna maovähki on varases staadiumis raske diagnoosida, on õigem mõelda selle ennetamisele. Alati on kergem haigust vältida kui seda ravida. Et aga haigust vältida tuleks teada nii selle tekke põhjusi kui ka teket soodustavaid tegureid.

Millised on ohutegurid?
  • Toitumusharjumised – inimestel, kes söövad palju suitsutatud, soolaseid või praetud toite ning vähe taimseid produkte on kõrgenenud risk maovähi tekkeks
  • Sigarettide suitsetamine
  • Helicobacter Pylori infektsioon:  H. pylori on bakter, mida leitakse tavaliselt mao sisepinda katvalt limaskestalt ning mis võib põhjustada maos põletikku ning peptiliste haavandite teket. Seda saab määrata endoskoopial mao limaskestalt võetud proovitükis.
  • Mao pika-ajaline põletik (gastriit) ja lõpuni väljaravimata kroonilised haavandid
  • Adenomatoossed polüübid maos. Polüüpe on kahesuguseid. Hüperplastilistest vohanditest tavaliselt vähki ei teki. Adenoomidest võib areneda maovähk 5-6% juhtudest, kui selliseid polüüpe õigeaegselt ei leita ega eemaldata.
  • Maovähi perekondlik esinemine – lähisugulastel on 2-3 korda suurem risk haigestuda võrreldes nendega, kelle vanematel ega õdedel-vendadel maovähki pole diagnoositud
  • Varem opereeritud magu, sõltumata haigusest, miks magu osaliselt eemaldati. Healoomuliste haiguste tõttu opereeritud ja allesjäänud maoköndis võib vähk tekkida ka paarkümmend aastat hiljem.  Statistika järgi on allesjäänud maokönt ohustatud 2-3 korda rohkem kui terve magu.
  • Sugu – meestel esineb maovähki 1,5 korda rohkem kui naistel. Alla 30-aastastel on seda suhteliselt harva, üle 40-50 eluaasta tõuseb esinemissagedus kiiresti.
  • Pidev stress ja pinge, korrapäratu elurütm – see on ohutegur peaaegu kõikide seedeelundite vähkkasvajate korral

Kui esineb üks või mitu eelnimetatud teguritest, siis ei tähenda see kohe möödapääsmatult maovähi tekkimist, küll aga on tõusnud tõenäosus sellesse haigestuda.

Näiteks esineb paljudel inimestel H. pylori infektsioon, kuid kasvajat ei arene neil kunagi. Teisalt võib kasvaja areneda ka neil, kellel riskitegureid üldse ei esinegi.