Mitte-Hodgkini lümfoom

Mitte-Hodgkini lümfoom (NHL) ei ole omaette haigus, vaid rühm erinevaid lümfaatilisi kasvajaid, kuhu kuuluvad erinevad lümfoomi vormid.

Kuigi NHL-i eri vormidel on mõned ühised jooned, erinevad haigused üksteisest selle poolest, millised näevad rakud välja mikroskoobiga vaadelduna, kuidas vähirakk kasvab ja kuidas kasvaja mõjutab organismi.

Mitte-Hodgkini lümfoomid jagatakse kaheks peamiseks vormiks:

  • B-rakulised lümfoomid (arenevad ebanormaalsetest B-lümfirakkudest)
  • T-rakulised lümfoomid (arenevad ebanormaalsetest T-lümfirakkudest).

Mitte-Hodgkini lümfoome eristatakse veel kliinilise “käitumise” ja raviprintsiipide alusel:

  • indolentsteks ehk madala pahaloomulisuse astmega lümfoomiks

             näiteks  follikulaarne-, marginaaltsooni- ja lümfoplasmatsütaarne lümfoom

  • agressiivseteks ehk kõrge pahaloomulisuse astmega lümfoomiks

             näiteks difuusne suurerakuline-, Burkitti- ja lümfoblastne lümfoom

Indolentse lümfoomi puhul ei pruugi haige kohe ravi vajadagi, ta jääb jälgimisele ning ravi vajadus võib tekkida alles hiljem. Ravi eesmärgiks on haiguse kontrolli all hoidmine võimalikult pika ajaperioodi vältel.

Agressiivsed lümfoomid kasvavad kiiresti ja vajavad kohest ravi.

 

Kuidas mitte-Hodgkini lümfoom tekib?

Täpset haiguse tekkepõhjust ei teata.

Mitte-Hodgkini lümfoom võib tekkida mistahes lümfisõlmes ning igas lümfisüsteemi elundis (nt. põrna-, mao- või soolestiku lümfikoes).

Kuna lümfirakud võivad lümfisoonte ja verevoolu kaudu liikuda kõikidesse kehaosadesse, saavad ka ebanormaalsed lümfirakud levida üle kogu organismi.

Kuigi osa mitte-Hodgkini lümfoomidest on paiksed, võivad mõned olla levinud keha eri osadesse juba diagnoosimise ajal.

 

Riskitegurid

Enamikul inimestest, kellel esineb nimetatud riskitegureid, ei teki haigust mitte kunagi. Mõnel diagnoositud haigusjuhul riskitegureid aga ei leita.

Teadlased on leidnud mitmeid võimalikke NHL-i teket põhjustavaid riskitegureid:

  • NHL-i esineb tavaliselt inimestel, kellel on immuunsüsteemi häired
    • autoimmuunhaigused (krooniline autoimmuunne türeoidiit, tsöliaakia)
    • immuunpuudulikkus (raske kombineeritud immuunpuudulikkus, hüpogammaglobulineemia, HIV)
  • NHL-i esineb mingil määral enam isikutel, kelle suguvõsas esineb lümfoomi, kuid see risk on väga väike.
  • NHL võib tekkida inimestel, kes on põdenud teatud viirusinfektsioone
    • HTLV-i viiruse (Human T-Lymphotropic Virus) põdejatel võib esineda NHL-i enam kui teistel
    • EBV – i viirusel (Epstein-Barr viirus) on roll mitmete erineva lümfoomivormi arengus
    • Helicobacter pylori’t seostatakse mao lümfoomi tekkega
    • viimasel ajal on leitud, et C-hepatiidi viirus võib suurendada lümfoomi tekke tõenäosust.
  • putukamürkide, lahustite või väetistega kokkupuutuvatel inimestel tundub samuti olevat suurem tõenäosus  haigestuda NHL, võrreldes  inimestega, kes nende ainetega kokku ei puutu. Samas nendevahelist seos ei ole seniajani suudetud kinnitada.

Kui levinud on mitte-Hodgkini lümfoom?

NHL-i haigestumus on kasvanud märgatavalt viimase 40 aasta jooksul. Igal aastal diagnoositud NHL-juhtumite arv on alates 1970ndatest aastatest peaaegukahekordistunud ja varem üsna haruldasest haigusest on saanud viies enim levinud vähkkasvaja.

Lümfoomide esinemissagedus on suurem eakatel inimestel ja meestel.

Eestis diagnoositi 2004 aastal 104 ja 2005 aastal 80 mitte-Hodgkini lümfoomi juhtu.